Kui veel hiljuti mõjutas Euroopa Liidu kliimapoliitika ennekõike energeetikasektorit ja plastitööstust, siis tänaseks on majanduse keskkonnakoormuse vähendamise surve kõikehõlmav ja korrektuure peab tegema iga sektor.
Plastitööstust hakkasid mõjutama roheleppele eelnenud EL-i ringmajanduse strateegia ja tegevuskava aastal 2015. Kui lineaarselt majandusmudelilt ringmajandusele üleminekul olid plastitootjad stardipakul esimeste seas, siis praegusteks väljakutseteks on saanud sektorite ülese ringmajanduse juurutamine, kaasnevad regulatsioonid, keskkonnamõjude hindamine ja digitaliseerimine.
Seaduse eelnõu sisaldab põhimõttelisi vastuolusid
Käesoleva aasta juulist jõustus euroliidu direktiiv, mille kohaselt ei tohi turule lasta ühekordselt kasutatavaid plasttooteid, millele olemas kestlikum alternatiiv. Näiteks keelustatakse plastist taldrikud, söögiriistad, vahtpolüstüreenist joogitopsid jpm. Samuti tuleb ühekordselt kasutatavad plasttooted varustada märgistusega, mis annab infot toodete plastisisalduse ja jäätmekäitlusviiside kohta.
Plasttoodete puhul, millel ei ole veel häid korduskasutamise alternatiive, tuleb võtta suund nende toodete tarbimise vähendamiseks.
Eesti Plastitööstuse Liit pooldab mistahes materjali või toote ühekordse tarbimise piiramist ja ressursside kestlikku kasutamist, kuid iga muudatuse elluviimisel on oluline võtta arvesse keskkonnamõju tervikuna. Ühekordselt kasutatavad plastist toidu- ja joogipakendid on tänaseni asendamatud toidu raiskamise vähendamisel ning toiduohutuse tagamisel.
Juunis avalikustatud jäätmeseaduse ja pakendiseaduse muutmise seaduse eelnõu on tekitanud pakendiettevõtjate seas palju õigustatud küsimusi, sest toidupakendite korduskasutusele seatud ambitsioonikate eesmärkide ja toiduohutuse baasnõuete täitmise tagamise võimalikkuse vahel esinevad vastuolud. Tootjad on eelnõu kitsaskohtadele tähelepanu juhtinud ja ametnikud teevad eelnõus ka korrektuure.
Pakendite korduskasutuseks eelduste loomine ja ringmajandusele üleminek on oluline ning eeldab sektorite ülest koostööd, alustades toote ja pakendi disainist, lõpetades tarbijate teadlikkuse tõstmisega ning jäätmemajanduseks vajaliku infrastruktuuri tagamisega.
Eestis on plastmaterjalist pakendijäätmete ringlusse võtmise võimekus tagatud kõigi enamlevinud materjaliliikide osas ning tootmisvõimsused suuremad, kui kohapeal tekkivad pakendijäätmete kogused. Sellele vaatamata tuli meil 2021. aastal tasuda EL-i eelarvesse 23,6 miljonit eurot ringlusse võtmata plastpakendijäätmete eest.
Probleemsed on ennekõike kodused plastijäätmed
See tuleneb kodumajapidamistes tekkivatest plastpakendi jäätmetest, mis on heterogeensed ning mille materjal madala kvaliteediga. Pakendite valdkonnas tuleks seadusandlikul tasandil, toiduohutuse riski alla seadmise asemel panustada ringmajanduse edendamisse. Positiivne on asjaolu, et Eesti on üks väheseid riike Euroopas, kus olemas nii teadmised kui tehnoloogia seni veel ringlusse võtmata plastpakendijäätmete keemiliseks ümbertöötluseks.
Ringmajanduse edendamise nimel on põhjalikku arendustööd teinud näiteks Eesti Energia. Ettevõttel on plastjäätmete keemiliseks ümbertöötluseks vajalik kompetents ja pürolüüsitehnoloogia, et perspektiivis toota plastiõli, mis on sobiv tooraine uute toodete valmistamiseks. Tegemist on Ida-Virumaa jaoks sotsiaalmajanduslikult olulise väljundiga, mis ühtlasi võimaldaks vähendada ringlusse võtmata plastpakendijäätmetest tulenevat maksukoormust. Elluviimise eelduseks on riigi strateegiline tugi ja ringmajandust soosiva õigusruumi tagamine.
Artikkel avaldati septembris ajakirjas TÖÖSTUSEST